Mänguasjatootmise ajalugu Eestis

Mänguasju on valmistatud läbi aegade – seda on teinud nii lapsed ise, nende vanemad ja õed-vennad, tuttavad käsitöömeistrid, suured manufaktuurid ja isegi terved tööstused. Kes ja kuidas mõne mänguasja valmistas, on samavõrd oluline kui see, kes ja kuidas sellega hiljem mängis. Põlve otsas valmis nikerdatud puuhobune või peeruvalgel õmmeldud kaltsunukk jutustavad meile vanemlikust hoolest ja armastusest; spetsialiseerunud meistrikojad aga kasvanud jõukusest ja turul tekkinud nõudlusest. Mänguasjade materjal, välimus ja kuju peegeldavad valitsevat ideoloogiat ning arusaama sellest, mis on lastele kohane ja mis mitte, andes ühtlasi ka ülevaate kättesaadavast toorainest ning omandatud tehnoloogiast. Kõik see on aga oluline aspekt meie kultuuriloos, kajastades tööstusajaloo kõrval laste staatust ühiskonnas, nende lemmikmänge ja vanemate või riigi kasvatuspõhimõtteid.

Mänguasjade valmistamine sõjaeelses Eesti Vabariigis

Laiemale tarbijaskonnale suunatud mänguasjade tootmine Eestis tekkis esimesel iseseisvusajal. 1920.–30. aastatel valmistati mänguasju pigem käsitööettevõtetes kui vabrikutööstustes, põhiliselt oli see üksiktegijate, pereettevõtete ja väiketööstuste tegevusala. Peamine toodang oli puust mänguasjad, segamassist nukud ja lauamängud; lisaks poodidele kaubeldi toona ka laatadel ja võeti vastu eritellimusi. Mõni mänguasjameister panustas lauamängude harivasse funktsiooni, mõni tegi pigem ilu- kui mänguasju, mõni aga võttis šnitti juba tollal populaarsetest (kuid tänapäevastest väga erinevatest) Walt Disney multifilmitegelastest. Pariisi kõrgseltskonnast levis Eestisse ka salongi- ja kunstnikunukkude mood, mis oli suunatud rohkem peentele linnapreilidele kui lastele.

Mänguasjade valmistamine Nõukogude Eestis

Nõukogude võimu kehtestamine tõi esialgu kaasa tagasimineku mänguasjade tootmises. Eraettevõtted riigistati, vara natsionaliseeriti ja eraisikutest mänguasjade valmistajad lõpetasid tegevuse. Uuesti avatud ettevõtetes oli probleeme tehnika kaasajastamise ja toormaterjali hankimisega, alguses valmistati mänguasju muu toodangu kõrvalproduktidena erinevates artellides. Laste ideoloogiline harimine oli aga siiski riiklik prioriteet ning seetõttu hakati otsima võimalusi ka mänguasjatööstuse arendamiseks. Artellid likvideeriti ning nende varad liideti suuremate ettevõtetega. See andis tõuke peamiselt ainult mänguasjade valmistamisele keskendunud tootmiskoondiste tekkele, nagu näiteks „Norma“, „Salvo“ ja „Polümeer“. Nõukoguliku mänguasjade masstootmise kõrgaeg oli 1960.–70. aastatel, selleaegseid mänguasju leidub ka Tartu Mänguasjamuuseumi kogudes kõige enam.

Mänguasjade valmistamine Eestis tänapäeval

Juba 1980. aastatel hakkas mänguasjade tootmise maht Eestis järk-järgult vähenema, turule jõudsid esimesed erksavärvilised läänemaailma lelud ning 1990. aastateks loobuti koos erastamisega mänguasjade tootmisest pea täielikult. Tänapäeval valitsevad poelettidel importkaubad ning suurem osa kodumaal valmistatud mänguasjadest on kallis käsitöö. Järjest rohkem leidub Eestis algupärase ideena välja töötatud, aga kuskil mujal, näiteks Hiinas, toodetud mänguasju, nagu paljude lemmiku koeratüdruk Lotte nukkude seeria. Samuti on taas esile kerkinud kunstkäsitööga tegelevad nukukunstnikud, kelle tegevus nõukogude ajal hääbus. Nagu 20. sajandi alguses, on ka praegused mänguasjatootjad perefirmad või väikesed eraettevõtted ning sageli valmistatakse mänguasjad kas osaliselt või täielikult käsitööna. Üksikud suuremad tootjad tegelevad peamiselt puidust mänguasjade valmistamisega, näiteks Lohu Lelu ja Dinoxo.